János Aranyi ballaadide tagamaid

Ungari eepilise luule klassik János Arany (1817-1882) on oma rahva kirjandusloos sama oluline kui Sándor Petőfi. Kahjuks pole Aranyi teoseid praktiliselt üldse eestindatud. Peale "Toldi", "Buda surma" jt eeposte väärivad tähelepanu tema rahvapärased, kuid mitmekesise värsiehitusega, peamiselt ajaloo- ja talupojaainelised ballaadid. Varasemate ballaadide rahvuslik uhkus näib patriarhaal-idealistlikuna, ent hilisloomingus, sh 1877. aasta ballaadides küünib autor lausa maagilise realismini. Nende hulgast touseb esile kaks suurlinnaelu kujutust, mis mojuvad oma dramaatikaga ka praegu, pingetest tulvil ühiskonnas, ajakohaselt.

Ungari sonakunsti suuline ja kirjalik vorm arenesid sajandeid lahus. Renessansipoeet Janus Pannonius (1434-1472) kirjutas ainult ladina keeles. Kuid juba esimestest rahvakeelsetest autoritest peale on rahvaluule moju kirjandusele olnud suur nagu mujalgi Ida- Euroopas. Talurahva hingeelu tundvad kirjanikud (Pázmány, Balassi, Gyöngyösi, Mikes, Dugonics, Petőfi, Arany, Tompa, Gárdonyi jt) on alati lugejaid rohkem kütkestanud kui klassikalisele ja väliskirjandusele orienteeritud autorid (nt Zrínyi, Kazinczy, Berzsenyi, Vörösmarty ja Jósika).

Seoses kirjanduse ühiskondliku baasi laienemisega tekkisid juba barokiajal rahvaraamatud, mis sisaldasid peamiselt armastuslaule. Neid kuulmata poleks saanud oma šedöövreid luua suur valgustuslaulik Mihály Csokonai Vitéz (1773-1805), keda voiks vahest vorrelda Kristian Jaak Petersoniga.

Rahvaliku laululuule tähtsa liigi moodustavad kurutsilaulud. Kurutsiteks nimetati 1650-1715 Austria ülemvoimu vastu voidelnud ungari sodureid. Paljud tollased voitluslaulud levisid trükisonast rahvasuhu ja vastupidi. Tuntuim kurutsilaul on 1730. aastail sündinud "Rákóczi laul", millest nii Liszt kui Berlioz on komponeerinud "Rákóczi marsi". Kurutsiluule kunstiväärtuslikum osa jutustab lindpriidest hulkuritest (pagenud pärisorjad, vaesunud väikeaadlikud, palgata jäänud sodurid, poliitilistel voi usulistel pohjustel tagakiusatud üliopilased). See on mojutanud hilisemate poeetide, sh Endre Ady (1877-1919) loomingut. Suulise pärimuse moju kirjandusele kasvas romantismi ajal. XVIII sajandi lopus alanud rahvaluulekogumine tipnes XIX sajandi keskel. Kurutsilaulud avastas taas Kálmán Thaly ja Székely (Transilvaania ääremaa, vorreldav Karjala voi Setuga) rahvaballaadid publitseeris esmakordselt János Kriza kogumikus "Metsroosid" (Vadrózsák, 1863). XIX sajandi keskpaiku muutus ungari kirjandus realistlikumaks. Algas rahvaromantismi ajastu, mille poolitas 1848-1849. aasta revolutsioon. Perioodi esimesel poolel pöörati rohkem tähelepanu lüürilise mina ja maailma (inimese ja ühiskonna) suhetele. Keskseks luuletajaks sai Sándor Petőfi. Teisel poolel - pärast vabadusvoitluse lüüasaamist ja Austria absolutismi tugevnemist - tekkis teatud resignatsioon, mis kestis kaksikmonarhia loomiseni (1867). Luule tegeles rohkem üksikisiku voimaluste ja kolblusprobleemidega. Selle ajajärgu voimekaimaks esindajaks tousis János Arany.

Aranyi päritolus on ühisjooni Adyga. Molemad sündisid geograafilistel ja sotsiaalsetel piirialadel: ühelt poolt Transilvaania ja päris-Ungari, teiselt poolt talurahva ja aadli vahelisel. Kuigi Aranyi isa oli puruvaene Bihari talupoeg Nagyszalonta väikelinnast, polvnes perekond polisest haidukisoost. Selle oletatava aadlipäritolu suutis toestada alles János Aranyi poeg László, kes avaldas 1889. aastal Aranyite vapi ja aadliüriku. Osa perekonna konservatiivsest ja patriarhaalsest loomusest päris kindlasti ka János, kelle eraelu möödus suuremalt jaolt laitmatu ametniku ja koolmeistrina.

Erinevalt Adyst, kes elas kogu elu boheemlikult, pidas Arany boheemlasena vastu vaid paar kuud (1836), jättes kuulsa Debreceni kalvinistliku kolleegiumi pooleli ja proovides oma kunstiannet rändnäitlejana nagu Petőfi. Arany loobus teatritööst, kui joudis äratundmisele, et vaimse soltumatuse tagab ainult majanduslik kindlustatus. Hirm vaesuse ees, säästlikkus ja varakogumiskirg, aga ka tugev enesedistsipliin ja harukordne taiplikkus igal alal saatsid teda surmani. Nii ostis Arany aeg-ajalt maid kokku ja kaubitses nisuga. XX sajandi opetatud poeet Mihály Babits on Aranyit nimetanud lausa "geeniuseks väikekodanlase maskis".

Pärast kodupaika naasmist sai Aranyist opetaja. Et abielluda 1840 kohaliku advokaadi vaese sohitütre Julianna Ercseyga - kellest sai talle eluks ajaks truu ja toetav kaasa - pidi ta koolmeistriameti vahetama kirjutajatöö vastu, mis holmas tänapäeva moistes ka notari ja maamootja kohuseid. On lausa ime, et Arany joudis üksluise töö ja perekonna korvalt lugeda ning lugemise korvalt kirjutada. Ta luges ööd läbi nii poliitilisi lehti kui ka kirjandusklassikat, oppis inglise keelt Shakespeare'ilt, prantsuse keelt Moliere'ilt, ladina keelt Vergiliuselt ja kreeka keelt Homeroselt. Loomulikult tekitas vastuolu füüsilise ja vaimse elu vahel temas pidevalt tugevaid kahtlusi ja sisepingeid, millele hiljem lisandus kohanematus suurlinnaeluga. Aastail 1851-1860 töötas János Arany Nagykőrösis gümnaasiumiopetajana. Sealt kutsuti ta Pesti, kus ta juhatas Kisfaludy Seltsi ja toimetas kirjandusajakirju Szépirodalmi Figyelő (Ilukirjanduslik Vaatleja) ja Koszorú (Pärg) aastani 1865, mil teda tabas ränga löögina tütre Juliska surm. Samal aastal valiti Arany Ungari Teaduste Akadeemia sekretäriks ja viis aastat hiljem peasekretäriks. 1877 pani ta töökoorma maha ja veetis elu lopu peamiselt sanatooriumis - Margiti saare "tammede all". Sel saarel, mis on kui roheline oaas keset suurlinna, kirjutas Arany oma kauneimad hilisluuletused ja -ballaadid, mis moodustavad "Sügislillede" tsükli (1877). Ta kirjutas selle pigem iseendale kui avaldamiseks. Pärast 1867. aastat ei köitnud enamikku ungarlasi enam rahvus- ja kolblusküsimused. Joudsalt areneva majanduse ja kasvava heaolu ajal oli publik Aranyi unustanud. Seetottu ilmusid "Sügislilled" tervikuna alles postuumselt, László Aranyi publitseerituna.

Koik ungari kirjanduslood nimetavad Aranyit rahvalik-rahvusliku (népies-nemzeti) suuna esindajaks. See on omapärane vahevorm Vörösmarty aegse korgromantismi ja realismi vahel. Kirjandus hakkab koigist vanadest ja rahvapärastest teemadest - rahvuslikust minevikust, talupoegade elust ja sellega tihedalt seotud loodusest - huvituma eeskätt neil aegadel, kui on vaja säilitada traditsioone ja voidelda millegi uue ja vaenuliku vastu. Ungaris oli pärast 1849. aastat suurimaks ohuks ülemklassi saksastumine.

Arany leidis oma rahvapärase stiili tänu Petőfile, kellega sai heaks sobraks. Molemad poeedid hindasid korgelt teineteise loomingut. Nende soprus kestis vaid kaks aastat. Kui Petőfi 1849 vabadusvoitluses langes, jätkas Arany tema elutööd.

Arany on jäänud ungari kirjanduslukku eeskätt oma värsseepikaga, mis juba ainuüksi oma vormi poolest oli juba XIX sajandi keskel üsna rahva- ja vanapärane. Tema peateosed on ajaloolised eeposed: sangaritriloogia "Toldi" (1846), "Toldi ohtu" (Toldi estéje, 1847-1848) ja "Toldi armastus" (Toldi szerelme, 1879) ning hunniteemaline "Buda surm" (Buda halála, 1863). Tuntud on ka Aranyi poeemid ("Rózsa ja Ibolya", "Murányi piiramine", "Püha László rohi", "István Losonczi", "Katalin", "Esimene vargus" jt) ning koomilised värssjutustused ("Kadunud pohiseadus", "Nagyida mustlased", "Jókai saatan" jt), samuti lüürika (nimetagem vaid väga loodustundlikku luuletust "Perekonnaring", 1851).

Arany on ka ungari tolkekirjanduse esimene suurkuju (tolkinud Shakespeare'i "Hamleti", "Suveöö unenäo" ja "Kuningas Johni" ning Aristophanese komöödia "Linnud"). Tolkima ohutas teda István Szilágyi, kolleeg Nagykőrösi gümnaasiumist, kes vallalisena monda aega Aranyite pool lounatas. Temalt oppis Arany inglise keelt ja omandas anglofiilse hoiaku. Aranyi teoreetilistest artiklitest mainigem kahte: "Ungari rahvalaul kirjanduses" ja "Ungari rahvuslikust värsisüsteemist". Arany jääb värsiopetuse ajalukku taktilis-rohulise värsisüsteemi avastajana. Varem peeti - mone autori, nt John (János) Lotzi voi Jaak Poldmäe teooria pidas hiljemgi - ungari rahvalaulude ja osa kunstluule värssi lihtsalt silbiliseks. Tavalise madjari teadvuses seisab Aranyi nime ja ballaadi moiste vahel peaaegu vordusmärk. Aranyi ballaadid on nii sisult kui vormilt väga mitmekesised, erinedes üksteisest värsimoodu ja keelekasutuse poolest. Mone lugulaulu ballaadsus on vaieldav, nt liigse monoloogilisuse voi tugeva koomika tottu. Ágost Greguss (1825-1882) on osa ballaade pidanud dramatismi nappuse tottu pigem romanssideks. Arany tahtis oma ballaadidega tugevdada ungarlaste rahvustunnet, kuid need kajastavad ka tema voitlust oma sisemise ebakindlusega. Teravapilguline kriitik ja kirjandusloolane Antal Szerb kirjutab, et "Arany oli kutsutud oma rahvust itkema nagu Ossian". Nutta ja samas julgustada - mis žanr sobikski selleks paremini kui ballaad?

Esimeseks ungari kunstballaadiks peetakse Ferenc Kölcsey (1790-1838; Ungari hümni sonade looja) Schilleri-jäljenduslikku teost "Róza" (1814). Ka komöödiakirjanikuna kuulsaks saanud Károly Kisfaludy (1788-1830) ballaadid ja romansid lähtusid saksa eeskujudest. Nn reformiajastu ballaadikultust näitab toik, et 1837-1839 korraldas Kisfaludy Selts iga-aastase ballaadivoistluse etteantud ajaloolisel teemal. Aranyi-eelsed ballaadid - ka Gergely Czuczor'i (1800-1866), Mihály Vörösmarty (1800-1855) ning János Garay (1812-1853) omad - on enamasti valmis loo värsivormis ümberjutustused - vahel ladusamad, vahel konarlikumad, kuid ikka ilma dramaatilise pingeta.

Aranyi ballaadid tähendasid uut kvaliteeti. Neis sulasid kodu- ja välismaise rahvaballaadi mojud saksa ja reformiaegse ungari kunstballaadi opetustega ning mottesisu värsivormiga kokku lahutamatuks tervikuks. Arany oli tähtsamaid žanri uuendajaid Euroopas. Algul vottis ta eeskuju välismaa autoritelt (Macpherson, Goethe) ja vähestest Ungari tasandiku rahvaballaadidest, kuid tutvus peagi ka iidsete Székely ballaadidega, mis oma sünge maailmavaate, katkelise esituse, tahumatu keele ja hoogsa, pööreterikka süžeega meenutavad šoti omi, kuid ilma salapärase hämaruse ja müütiliste olenditeta. Székely rahvalaulude sisu on tutvustanud J. Faragó ülevaates "Ungari rahvaluule" (Looming 1923, nr 6, lk 438). Aranyi rahvapärasust on Greguss näinud juba värsivormis, kuid see üksi tähendab vähe, sest ungari rahvaluule tunneb palju erinevaid värsi- ja stroofivorme. Kuid Arany on rahvaluulest laenanud rohkemgi, mis tolkes läheb kaotsi voi jääb märkamatuks. "Klára Zácsi" read Läheb kuninganna, / läheb kirikusse mojuvad nii, nagu oleksid nad pärit rahvaballaadist "Ilonácska Györgikével" (Ilonake Györgikesega). "Maisilüdimise" värss pehmeid jalgu tüükad veel ei piinanud meenutab jälle rahvaballaadi "Szedri báró Mariska" (Paruness Mariska Szedri).

Aranyi ballaade jagatakse nelja rühma: ajaloolisteks, talupoja-, romantilisfantastilisteks ja suurlinnaballaadideks. Loviosa lugulaule on sündinud ajavahemikus 1847- 1858 (peamiselt Nagykőrösis), aga üheksa koige uuenduslikumat ja moistatuslikumat alles 1877. aastal. Aranyi kaks esimest ballaadi kuuluvad talupoja-, kaks viimast suurlinnateemaliste hulka, kuid koige kuulsamaks sai ta ajalooballaadidega. Arany ammutas aine enamasti rahva minevikust, eelistades raskeid perioode: XIV-XV sajandit, Anjou dünastia ning Hunyadite aega ja Türgi okupatsiooni, mis meenutasid tema kaasaja surutist. Aranyi ajalooballaadide hulgast touseb esile Hunyadi-tsükkel.

Publik vottis Aranyi varasemad ballaadid vastu sama vaimustunult nagu kolmesaja aasta eest Inglismaal, kus see žanr muutus lausa massikultuuri fenomeniks (tänavakirjanduseks). Voimalik, et just jäljendajate tulv sundis meistri moneks ajaks loobuma seda viljelemast. Alles "Sügislilledes" leidub üheksa uut ballaadi, nende seas esimesed ungari suurlinnaballaadid "Sillaonnistamine" ja "Kahevoitlus".

János Arany oli intellektuaalne luuletaja, kelle peamine inspiratsiooniallikas oli Euroopa kultuur. Ta ei häbenenud jäljendada kedagi, vaid pidas seda parimaks oppimisviisiks. Seetottu lähenes tema loomismeetod puhuti klassitsismile. Opetatud poeedina on Arany käsitlenud ka ballaaditeooriat. Tema järgi on ballaadi loomus see, et ta "mitte fakte, vaid faktide moju tundemaailmale, mitte kurba lugu, vaid selle traagikat väljendab voimalikult tugevasti. Faktidest ja lisandustest enestest nagu aeg, koht ja situatsioon votab ta ainult niipalju, kui on möödapääsmatult vaja, ainult niipalju kehast, kui hinge kujutamine vältimatult nouab" (1861). Ka László Imre väidab, et ballaadi olemuseks polnud algselt tegelaste ja sündmuste iseloomustamine, sest need olid koigile tuntud. Inimesena oli Arany veidi arglik ja kinnine, seltskonnas vaikis voi piirdus anekdootidega, eelistades tähtsaid asju ajada kirja teel. Antal Szerbi sonutsi oli ta ungari kirjanduse üksildane hiiglane, kes tundis end linnatsivilisatsioonis kodutuna. Aranyi teoseid on voorkeeltesse - ka eesti keelde - tolgitud vähem kui Petőfi omi. Kuigi nii Julius Mark kui ka Ants Murakin on pühendanud talle loigu oma ungari kirjanduse antoloogia eessonast (vastavalt 1914 ja 1937, esimene üllataval kombel pohjalikumalt), ei leidu neis antoloogiais ainsatki Aranyi-eestindust. Mullu Tartu Hungaroloogia Vihikute sarjas ilmunud ungari kirjanduse valimikus on siinkirjutaja püüdnud tolkida "Walesi barde". Aranyi 180. sünniaastapäeva ja "Sillaonnistamise" 120. sünnipäeva puhul on ta avaldanud tutvustava artikli "Moni sona koige ungarlikumast ungari kirjanikust" ja selle ballaadi tolke (Sirp, 22. august 1997, lk 6-7). Meie lahetagused naabrid voivad lugeda nii "Toldit" kui "Toldi ohtut" Otto Mannineni meisterlikus tolkes (1927, 1937). "Emand Ágnesi" soomendas juba Arvid Genetz ("Aune", 1881).

Aranyi ballaadide kommenteerimisel olen kasutanud peamiselt kolme allikat:
1. Arany János: Balladák / "Őszikék". Gondozott szöveg. A kötetet szerkeztette, a szöveget gondozta és a jegyzeteket összeállította Kerényi Ferenc. IKON Kiadó, [Budapest] 1993 (Matúra klasszikusok).
2. Arany János balladái. Magyarázza Greguss Ágost. 3. bővített kiadás. Franklintársulat, Budapest 1900.
3. Pintér Jenő magyar irodalomtörténete. Tudományos rendszerezés. 6. kötet: a magyar irodalom a XIX. század második harmadában. Budapest 1933.

Tänan abi eest Eesti Kultuurkapitali, tolkija Ene Asu-Ounast, Tartu Ülikooli ungari keele lektorit dr Péter Pomozit ja Budapesti Loránd Eötvösi Ülikooli oppejoudu László Gergyet.

Sander Liivak

---